Eesti flirdib Venemaaga

Peaminister Taavi Rõivase valitud tulevane välisminister Keit Pentus-Rosimannus ütles eelmisel nädalal intervjuus Eesti Päevalehele, et ei saa juttugi olla Venemaale kehtestatud sanktsioonide leevendamisest olukorras, kus Venemaa üritab kõikide märkide kohaselt tekitada Euroopas järjekordset külmutatud konflikti. „Vastupidi, tuleb kaaluda uute ja täiendavate sanktsioonide kehtestamist,“ sõnas Pentus-Rosimannus.

Samal ajal kirjutas Postimees, et riigile kuuluv Tallinna Sadama tütarfirma TS Shipping on sõlminud nelja-aastase lepingu Vene ettevõtte Rosnefti ja USA firma Exxon Mobil ühisfirmaga Karmorneftegaz SARL. Selle alusel pakub riigile kuuluv Eesti strateegiline jäälõhkuja Botnica juulist oktoobrini teenust Vene territoriaalvetes Novaja Zemlja lähedal. Teisisõnu ajal, kui eraettevõtjad, põllu- ja kalamehed võtavad solidaarsusest Vene turult sisse kahjumeid ning valitsus nimetab seda erariskiks, püüab riik sealsamas tulu teenida.

See pole aga kõik. Ukraina kriisiga seoses on nii USA kui ka Euroopa Liit kehtestanud Vladimir Putini lähikondse Igor Setšini juhitud riiklikule Rosneftile sanktsioonid. Piirangute tõttu praegu suurtes raskustes Rosneft on firma, mis neelas pankrotti aetud Jukose varad. Jukose endisest omanikust Mihhail Hodorkovskist sai aga poliitvang, kes istus trellide taga kümmekond aastat. Lihtsamalt, tegu pole ühe tavalise ettevõttega pikas firmade reas.

Kuid see pole kaugeltki ainuke näide kummalistest otsustest. Septembris kirjutas Äripäev, et ligi 150 Eesti ettevõtet, aga mis peamine, ka riigiasutust, on tänavu ostnud reklaami Vene riiklikus telekanalis RTR Rossija ja sellel jooksvas uudistesaates Vesti. Näiteks mahult 20 suurema reklaamija hulka kuulus Eesti Haigekassa. RTRi ja eriti Vestit peetakse Venemaa propaganda lipulaevaks, mille ülekandmise näiteks Läti ning Leedu mitmeks kuuks keelasid. Eesti maksumaksja raha aga voolab neisse kanalitesse küsimusi esitamata. Jutt väärtustest ja aadetest kõmiseb õõnsalt. Mannetu on sellises olukorras ka näpuga näitamine prantslaste, itaallaste või sakslaste suunas.

Keegi võib öelda, et see pole midagi ebatavalist, vaid kõigest äri. Business as usual. Kuid ei Rosneft ega RTR/Vesti ole erafirmad, kes püüavad karmis majanduskeskkonnas hakkama saada, vaid Vene riigile kuuluvad ja poliitiliselt juhitud ettevõtted. Valikutest lihtsalt puudub võimalus poliitikaga mitte tegelda. Poliitika tegeleb meiega ise.